Prantsuse kunstnikud Kordoni kunstiresidentuuris

3. september 2018

Kärdla

Kunstiresidentuur kui kaasaegne ülikool

Sel aastal käivitunud rahvusvaheline kunsti­residentuur KORDON asub kunagises tsaariaegses piirivalve kordonihoones Hiiumaal, Kärdla piiril.
KORDON tegeleb aastaringselt kunstiprojektide ja sündmuste kureerimise ning korraldamisega Hiiumaal ning pakub elu- ja loometingimusi kunstnikele, uurijatele, filmitegijatele, arhitektidele jt, et avastada ja aktiveerida kohti.
Ka on KORDON rahvus­vahelise võrgustiku Res Artis (Worldwide Network of Artist Residencies) liige. Residentuuri asutajad ja kuraatorid on kunstnikud (artist run residency): (lavastus)kunstnik Ann Mirjam, filmitegija Ingel, sisearhitekt Urmo ja ruumiuurija Tüüne-Kristin Vaikla.

KORDON alustab oma tegevust projektiga TUUL, et uurida, milline on tuule mõjujõud siinsetes oludes nii igapäevaelus kui tulevikku vaatavas majanduses. Teisisõnu – tuul on oluline nii hiidlastele kui rohelise energia genereerijatele, mis poliitilistes tõmbetuultes ikka ja jälle esile tõuseb.

Tuulel on ka kunstniku loomingus määrav roll. Kunstiresidentuuri esimesed residendid – Thomas Lanfranche ja Agnès Aubague – saabusid Hiiumaale augusti alguses Lõuna-Prantsusmaalt. Agnès ja Thomas küpsetasid ühel kenal pühapäevahommikul hea hulga crêpe, mida kohaliku karamelliga hiidlaste, naaber­saare kunstnike, Kärdlas pesitsevate arhitektide, Soonlepa teatritegijate jt kunstihuvilistele lahkelt jagati.
Thomas on töötanud päev-päeva kõrval vanas väikeses kordonihoones, kus pikk kitsas vaba ruum on tinginud tema lendava objekti kuju, mis koosneb kitsastest
10 meetri pikkustest moodulitest. Kunstnik kasutab oma lendava installatsiooni töö­materjaliks prügikotte ja teipi – ta on oma valikute peremees, kuid ta sõltub tuulest, mida ta siia avastama ja uurima on tulnud.
Agnès tegeleb tekstide ja helidega. Nüüd, kui residentuuriperiood hakkab lõpule jõudma, uurisin kunstnikelt, milliste ootustega Hiiumaale saabuti ja kuidas suvised töised nädalad on siin möödunud.

Tüüne-Kristin: Residendina elamine ja töötamine on omamoodi selle sajandi elustiil. Mõnikord kiputakse arvama, et residentuur on koht, kus kunstnikud ‘puhkavad’. Olete viibinud korduvalt mitmetes kunstiresidentuurides laias maailmas. Mida aga tähendab kunstiresidentuur teie jaoks ja miks on üldse oluline sõita ära kuhugi kodust eemale, kas see on omamoodi põgenemine või on lootust leida sel moel mingit sisemist rahu?
Agnès: Minu jaoks on residentuur oluline nii koha, ajamomendi kui tegevuse mõttes, mulle meeldib kohtuda uute inimeste-keele-kultuuridega, samuti ruumide ja objektidega eelkõige isikliku kogemuse pärast. Alates 2002. aastast tegelen kaasavate poeetiliste projektidega, olenevalt kohalikust kontekstist. Siin alustasin saareelanikega lindudega seotud lugude kogumist. Oma ideede algfaasis püüan püsida rahulikus, valgusküllases ruumis, mis asub looduses, sest mõtted tekivad just siis, kui jalutan, liigun rattaga või ujun. Hiiumaal on õnn olla looduses, kohe mere kaldal!
Thomas: Oma 25aastase praktika jooksul on residentuuride iseloom tublisti muutunud. Minu esimene kogemus oli Rotterdamis 1993. aastal, mis oli lihtsalt üks hütt kusagil merekaldal nn artist run space, kus sain kuu aega omaette rahus tööd teha. Selgub, et aastate jooksul on residentuurides valminud minu kunstiteosed, võib öelda, et sellest on tõepoolest kujunenud omamoodi elustiil. Ma ei sõida kunagi välismaale lõbu pärast – ma pean elama seal, kus töötan, kuid mul puudub tegelikult enda ateljee, mu lemmik töökoht on eelkõige seal, kus parasjagu viibin.
Tüüne-Kristin: Ümbritsev maailm on pidevas muutumises, kas aeg on sundinud ümber hindama olulisi väärtusi oma kunstnikutöös, prioriteete elus või suunama fookust teises suunas. Mis on teie jaoks kunst?
Agnès: Kunst on eriline “koht”, kus tunnen end inimesena. See on vabaduse ja uudishimu realiseerimise koht, kus saan kasutada intuitsiooni, mille abil loon objekte ja kujundeid (fotod, videod), installatsioone ja performance’id, tegelen sõna ja tekstiga… Aastatega lasen oma kujutlusvõime üha vabamaks, omamoodi duende nagu hispaanlased ütlevad. Muidugi teen lõpuks valiku, mis on oluline sellises avatud kogemise protsessis, ja teen etteaste, mida avalikkusele eksponeerida.
Thomas: Ma pole kunagi varem oma kunstnikuks olemise jooksul esitanud endale kunsti küsimust. Tegelikult kardan, et seda küsimust esitades võib tekkida stopp. Minu jaoks on kunst nagu haigus, sel päeval, kui mind terveks ravitakse, lõpetan kunstnikuna ja hakkan elama “normaalset” elu… Mingil kirjeldamatul põhjusel on mind tõmmanud taeva avaruste poole juba lapsest saati iseäralikud raadiojutud ja telesaated või raamatud – nii religioossed kui maavälised valgustavad nähtused.
Tüüne-Kristin: Räägime lähenemisviisidest ja tööriistadest. Thomas, milline on sinu lugu oma “lendava arhitektuuri” juurde jõudmisel ja kuidas sa suhestud siinse tuulega saarel? Mainisid oma töö kontekstis Le Corbusieri Modulor süsteemi – modernist ja arhitekt Le Corbusier pani aluse standardiseerivale inimmõõtmelisele süsteemile, mida kasutas ruumi ja arhitektuuri loomisel, kus keskmine mees on 183 cm pikk, silmade kõrgus 170 cm. Milline on sinu suhe tuule ja inimmõõtmelise ruumiga?
Thomas: Olen pärit Marseille’st, kus kogu mu isapoolne pere tegutses kalameestena sealses sadamas. Noorpõlves käisin isaga ka purjetamas, tema oli kapten ja mina käsualune. Ülikoolis kaotasin kiirelt õpingute vastu huvi ja läksin edasi Marseilles’ kunstikooli, kust juba jätkasin Düsseldorfis Joseph Kosuthi stuudios, mis oli osa kontseptuaalsest liikumisest ja on mõjutanud edaspidi ka minu kunstnikupraktikat.
Üks minu esimesi eksperimente oli katse modelleerida pilve, et päikese ja mõtte jõul vormida sellest kuubik. Happening “Taeva kuubik, pilve kuubik” toimus väljas, taevas olid imeilusad pilved, palusin publikul istuda maha rohule, haarata köitest ja osaleda eksperimendis. Ühesõnaga, sellest ajast olen astunud vaid edasi ühe väikese sammu oma lendavate objektidega. Seejärel jätkasin juba kleeplindi, plastiku ja nailoniga, millest sündisid lendavad vormid, mis kannavad endas ideed läbipaistvusest, valgusest, levitatsioonist (õhkukerkimisest), mahulisest-õhulisest ruumist – mis on olnud minu uuringute sisuks algusest peale. Oma katsetusi lendavate objektidega esitlen filmi ja foto näol. Tuul järgneb mulle juba ammu, see aitab mul kunstniku­praktikat siduda eluga ja nii me liigume aeg-ajalt koos.
Le Corbusier ei avastanud Modulor süsteemi, arhitektuur ja kunst kasutasid seda inimmõõtmelist skaalat ruumis juba tsivilisatsiooni algaegadest. Ta lihtsalt sõnastas selle. Minu objekti mõõdud sündisid KORDONis minu enda pikkusest – 176 cm,
prügi­koti suurusest ja eluruumi pikkusest, mille põranda­pinda sain kasutada konstrueerimiseks. Koloriidi valik ei sündinud mitte rahvuslipust, vaid Kärdlas saadaolevatest kottidest. Ei midagi erilist…
Tüüne-Kristin: Agnès, sinu loomingu fookuses on linnud. Sinu projekti “Kulla muutumine viledeks” kontseptsioon lähtub alkeemikute teooriast. Hiiumaal oled palunud saata endale linnulugusid. Kuidas on kulgenud?
Agnès: Minu “Linnukeel” sarnaneb alkeemikute salajasele ja poeetilisele viisile, et kommunikeerida nende keelatud uuringuid, leidmaks oma Püha Graali enamgi veel kui kulda. Oma projektis “Muuta kuld viledeks”, viin läbi transformatsiooni oma luulega, vilistan nagu linnuke, et suhelda sõnadeta.
Tüüne-Kristin: Kuidas on koos töötamine teid kunstnikena mõjutanud ja kuhu liigute edasi – kas usk, et kunst muudab maailma, on säilinud?
Agnès: töötame eraldi, kuid aitame üksteist! Meie järgmine peatus on Kanadas ja USAs, kus oleme residentuuris Gaspesias ja Ottawas ja võib-olla pöördume tagasi ka Arts, Letters, Numbersisse. Ma pöördun tagasi tekstide ja sõnade juurde, lootuses tekitada tunnet ja mõtet, et elusolemises on jõud, me saame midagi muuta, sest oleme vabad…
Thomas: Juba pikka aega olen huvitatud olnud luulest ja samuti sõnade tähendusest kunstis… Kohtumine Agnèsega 15 aastat tagasi oli oluline moment minu elus. On väga harv kohata kedagi, kellega on võimalik jagada mitte ainult kunstipraktikat, vaid ka elustiili. Tegelen edasi oma väikeste visioonidega siin maailmas, inimesed on vabad mulle järgnema või siis mitte.
Tüüne-Kristin: Oleme õhtuti arutlenud Euroopa Liidu üle, kus kohtuvad erinevad temperamendid. Kas olete märganud siin Hiiumaal midagi erilist, mingit potentsiaali, mida mujal Euroopas naljalt ei kohta?
Agnés: Siin räägivad peaaegu kõik head inglise keelt, mis on suhtlemiseks multikultuurses Euroopas väga oluline. Tunnen siin mingit sugulust kultuuri mõistes. Silma torkavad Euroopa riikide lipud Kärdla sadamas, külalised on teretulnud. Märgata on, et eestlased on osanud ära kasutada Euroopa toetusraha (Leader, Interreg) kultuuri ja loodusprojektide edendamiseks. Hiiumaa on osa UNESCO biosfääri kaitseala programmist – minu jaoks on oluline, et mõeldakse planeedi tuleviku peale, inimestele, loomadele ja sealhulgas lindudele!
Thomas: Ma vaatan Euroopat mitte kui kontinenti, vaid kui erinevate inimeste liitu, kus kohtuvad mitmesugused kultuuriruumid, tekivad koostöövormid jms. Selgel ööl, kui tähed on nähtaval, paistab eriti selgelt, kuidas me jagame ühist linnuteed…

Intervjuu prantsuse kunstnike Thomas Lanfranche'i ja Agnès Aubague'iga, autorid Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla
Ilmunud Hiiu Lehes: 24.august, 2018

 

Tasuta prantsuse raamatukogu Culturethèque

22. august 2018

Te juba oskate või alles õpite prantsuse keelt ja tahate osa saada prantsuse kultuuri parimatest pärlitest? Raamatukogu andmebaas Culturethèque on just teie jaoks!  Culturethéque raamatukogust leiate suures valikus prantsuskeelseid ajakirju, raamatuid (ka kõige värskematelt...

Loe edasi

Hämmastav, hullumeelne ja eksentriline!

17. august 2018

Hämmastav, hullumeelne ja eksentriline! Need on tavaliselt iseloomustused, mis Caravan Palace’i puhul kõige esimesena huulile tulevad. Hämmastav kõigepealt oma pöörase edu poolest - Prantsusmaal said nad kuulsaks kohe pärast esimese samanimelise albumi ilmumist, seejärel saatis edu neid...

Loe edasi

Prantsuskeelsed graafilised romaanid kutsuvad rändama..

9. august 2018

© Riad Sattouf - Allary Editions L’Arabe du futur, autor Riad Sattouf Riad Sattouf on prantsuse-süüria autor, kes on avaldanud rohkelt prantsuskeelseid koomikseid. Tema teostest on enim tunnustust leidnud sari L’Arabe du futur, milles ta visandab oma Liibüas ja Süürias elatud aastaid....

Loe edasi

Juliette Armanet, prantsuse muusikalavade tõusev täht

8. august 2018

Juliette Armanet oli kahtlemata 2017. aasta olulisim muusikaline leid. Veel praegugi jagavad kriitikud talle üksmeelselt vaid kiidusõnu. Le Figaro, RFI, Les Inrockuptibles, Paris Match, France Inter ja paljud teised muusikaajakirjad-, raadiojaamad näevad vaeva, et 34-aastast värskelt avastatud...

Loe edasi

Mitmekülgne Bretagne’i rahvatants

24. juuli 2018

Tegemist on sajanditepikkuse traditsiooniga, mis on täiendunud ning mitmekesistunud. Nüüdseks on kujunenud, et samu tantsusid tantsitakse eri piirkondades veidi erinevalt. Lisaks saab loetleda sadu erinevaid põhitantsusid, millest tuntumad on passepied (ülejalatants), plinn, gavotte ja...

Loe edasi